Kutsu mind oma nimega (film)
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. (Detsember 2023) |
„Kutsu mind oma nimega“ („Call Me by Your Name“) on 2017. aastal esilinastunud LGBTQ+ coming of age'i romantiline draamafilm, mille režissöör on itaallane Luca Guadagnino. Film põhineb André Acimani 2007. aasta samanimelisel romaanil, mis on 2021. aastal ka eesti keelde tõlgitud (tõlkija Hedda Mauer)[1]. Acimani romaanil põhineva stsenaariumi kirjutas filmi kaasprodutsent James Ivory. [2]
„Kutsu mind oma nimega“ on lugu 17-aastase Elio Perlmani (Timothée Chalamet) ja 24-aastase Oliveri (Armie Hammer) tärkavast armastusest. Suhte kulgu raskendab Oliveri praktika Elio isa, arheoloogiaprofessor Samuel Perlmani (Michael Stuhlbarg) käe all [3]. Filmis näitlevad ka Amira Casar (Elio ema Annella Perlman), Esther Garrel (Marzia) ja Victoire du Bois (Chiara) [2].
| Call Me by Your Name | |
|---|---|
| Žanr | draamafilm |
| Režissöör | Luca Guadagnino |
| Stsenarist |
James Ivory André Aciman (romaan) |
| Operaator | Sayombhu Mukdeeprom |
| Peaosades |
Timothée Chalamet Armie Hammer Michael Stuhlbarg Amira Casar |
| Monteerija | Walter Fasano |
| Filmistuudio | Frenesy Film Company |
| Levitaja | ACME Film OÜ |
| Aasta | 2017 |
| Esilinastus | 22. jaanuar 2017 (Sundance'i festival) |
| Kestus | 132 minutit |
| Riik |
Itaalia Ameerika Ühendriigid Prantsusmaa Brasiilia |
| Keel |
inglise keel itaalia keel prantsuse keel |
| Piletitulu | 43,1 miljon dollarit |
| Ametlik veebileht | |
| IMDb profiil | |
Osatäitjad
[muuda | muuda lähteteksti]- Timothée Chalamet – Elio Perlman
- Armie Hammer – Oliver
- Michael Stuhlbarg – Samuel Perlman
- Amira Casar – Annella Perlman
- Esther Garrel – Marzia
- Victoire du Bois – Chiara
- Vanda Capriolo – Mafalda
- Antonio Rimoldi – Anchise
- Elena Bucci – Bambi (kunstiajaloolane)
- Marco Sgrosso – Nico (kunstiajaloolane)
- André Aciman – Mounir
- Peter Spears – Isaac
- Andrew Duncan Hinojosa – Alessio [4]
Sisukokkuvõte
[muuda | muuda lähteteksti]17-aastane Elio Perlman on juudi-itaalia-prantsuse päritolu poiss, kes elab suvel koos vanematega oma Põhja-Itaalia mõisas. Elio arheoloogiaprofessorist isa on taas kutsunud ühe üliõpilase suveks nende poole praktikale. Selle aasta valituks osutunud kandidaat on 24-aastane ameeriklane Oliver. Esmakohtumise põhjal jääb Eliol temast mulje kui väga avatud ja enesekindlast mehest. Elio ise on aga tagasihoidlikum ja kinnisema loomuga, mistõttu peab ta Oliveri enese vastandiks ning leiab, et neil ei ole pea midagi ühist. Elio veedab oma suve lugedes, kitarri ja klaverit mängides ning lapsepõlvesõprade Marzia ja Chiaraga koos olles. Ühel päikesepaistelisel päeval mängib osa noori õues võrkpalli ning Oliver üritab Elio õlgu masseerida, öeldes, et too peaks lõõgastuma. Elio ei tee kokkupuutest tol hetkel välja, kuid märkab eneses hiljem armukadedust, kui Oliver Chiarast huvituma hakkab.
Elio ja Oliver veedavad üha rohkem koos aega: jalutavad koos linnas, sõidavad ratastega ja käivad Elio isa Samueliga arheoloogilisel väljasõidul. Elio hakkab tundma üha rohkem tõmmet Oliveri vastu. Elio poeb isegi ühel päeval oma vanasse tuppa, kus Oliver nüüd elab, et tema riideid nuusutada. Oliver ja Elio sõidavad ratastega linna, nad vestlevad ja viimane tunnistab, et tal on tekkinud Oliveri vastu tunded. Oliver vastab, et nad ei tohi sellel teemal rääkida. Hiljem juhatab Elio Oliveri ühe varjatud allikajärveni, kus ta tihti lugemas ja mõtlemas käib. Nad suudlevad esimest korda, kuid sellele järgneb mitu päeva vaikust ja üksteise vältimist.
Elio läheb Marziaga kohtingule ning nende suhe muutub – sõprusest saab midagi enamat, kui nad seksuaalvahekorda astuvad. Järgmisel päeval jätab Elio Oliverile kirja, mis paneb lõpu nendevahelisele vaikusele. Oliver vastab ja palub Eliol temaga keskööl kohtuda. Tol ööl astuvad nemadki seksuaalvahekorda, peale mida ütleb Oliver: „Kutsu mind oma nimega ja ma kutsun sind enda omaga.“ Järgneval hommikul taipab Elio, kui vähe on neil koos aega jäänud ning muutub nukraks. Marzia näeb üle mitme päeva Eliot ning küsib, miks poiss teda väldib. Elio vastab kalgilt ja lahkub.
Oliveri suvi Perlmanide juures jõuab lõpule ja peagi on tal aeg Ameerikasse naasta. Elio vanemad on märganud, kui lähedaseks nende poeg on Oliveriga muutunud ning teevad ettepaneku neil enne Oliveri lahkumist kahekesi Bergamosse sõita. Nad veedavad kolm päeva koos, seiklevad looduses ning hilisõhtuses linnas, mis aina sügavdab Elio tundeid. Oliver lahkub ja Elio süda on murtud. Elio helistab oma emale ja palub tal endale rongijaama järele tulla. Olles jõudnud tagasi kodulinna, näeb Marzia Eliot ning avaldab Oliveri kaotuse pärast kaastunnet. Marzia pakub, et nad võiksid siiski sõpradeks jääda, mis teeb Eliole heameelt. Elio isa märkab poja nukrat tuju ja räägib pojale, et oli teadlik tema suhtest Oliveriga. Ta räägib Eliole ka sellest, kuidas temalgi hakkas nooruspõlves sarnane suhe tekkima, kuid sellel polnud kunagi võimalust muutuda nii sügavaks, kui oli olnud Elio ja Oliveri suhe. Ta julgustab Eliot olema kaotusele avatud, mitte kogetut maha suruma ning tundma kõiki emotsioone, mis teda valdavad, et poeg saaks inimesena areneda.
Hanuka ajaks on Perlmanide pere tagasi Itaalias ja nad saavad Oliverilt telefonikõne. Oliver teatab, et ta on kihlunud naisega, kellega ta viimased paar aastat vahelduvalt suhtes on olnud. Emotsioonidest tulvil Elio kutsub Oliveri oma nimega ning Oliver vastab enda omaga ja väidab, et tal on kõik suvel toimunu meeles. Filmi lõpukaadris kükitab Elio põleva kamina ees, kus ta nuttes leeki jälgib. Taustal katavad vanemad ja koduabilised söögikorraks lauda. [3]
Auhinnad
[muuda | muuda lähteteksti]Film on saanud 261 auhinnanominatsiooni ja pälvinud 97 auhinda. Märkimisväärseimad neist on:
- 2017 Chicago Filmikriitikute Ühingu parima näitleja auhind Timothée Chalamet’le;
- 2018 Kuldgloobuse nominatsioonid parima filmi eest, parima meespeaosa eest Timothée Chalamet’le ja parima meeskõrvalosa eest Armie Hammerile;
- 2018 parima adapteeritud stsenaariumi Oscari auhind James Ivoryle;
- 2018 Ameerika Filmiinstituudi aasta parimate filmide auhind;
- 2018 Dorian Awardsi aasta filmi ja aasta LGBTQ+ filmi auhinnad, aasta parima etteaste auhind Timothée Chalamet’le, aasta parima kõrvalosalise etteaste auhind Michael Stuhbargile, tõusva tähe auhind Timothée Chalamet’le;
- 2018 David di Donatello parima adapteeritud filmi auhind James Ivory, Luca Guadagnino ja Walter Fasanole ning parima originaallaulu auhind Sufjan Stevensile („Mystery of Love“). [5]
Vastuvõtt
[muuda | muuda lähteteksti]Film esilinastus Sundance'i filmifestivalil 2017. aasta jaanuaris. Kinolinale jõudis film Ameerika Ühendriikides 2017. aasta novembris ja Eestis 2018. aasta jaanuaris. Filmi tõi Eestisse ACME Film OÜ. [6][2] Filmi saatis juba esilinastusel menu: esimesel nädalavahetusel oli Ameerika Ühendriikides piletitulu 412 932 USA dollarit ning film saavutas edetabelis 14. koha (mis jäi ka filmi kõrgeimaks kohaks). Üle maailma on filmi piletitulu kokku olnud 43 143 046 dollarit. [2]
Viited
[muuda | muuda lähteteksti]- ↑ Vikervaade. 2021. Eesti keeles ilmus Andre Acimani raamat “Kutsu mind oma nimega”, https://vikervaade.ee/eesti-keeles-ilmus-andre-acimani-teos-kutsu-mind-oma-nimega/. Vaadatud 11.04.2023.
- ↑ 2,0 2,1 2,2 2,3 Box Office Mojo. n. d. Call Me by Your Name, https://www.boxofficemojo.com/title/tt5726616/. Vaadatud 11.04.2023.
- ↑ 3,0 3,1 Guadagnino, Luca (Director). 2017. Call Me by Your Name [Motion Picture]. Italy: Frenesy Film Company.
- ↑ IMDb(a). n. d. Call Me by Your Name, https://www.imdb.com/title/tt5726616/. Vaadatud 11.04.2023.
- ↑ IMDB(b). n. d. Call Me by Your Name - Awards, https://www.imdb.com/title/tt5726616/awards/. Vaadatud 11.04.2023.
- ↑ Apollo Kino. n. d. Kutsu mind oma nimega, https://web.archive.org/web/20230505231009/https://www.apollokino.ee/event/3359/kutsu_mind_oma_nimega?fromLang=1000. Vaadatud 11.04.2023.